Teekonna algus.

Ma tegelikult tahtsin teha videoblogi, aga ma sain aru, et ma olen liiga laisk selleks. Nii siis miljon aastat hiljem kirjutan päris blogi. 

Teisel detsembril umbes kell seitse saime Dimaga D-terminalis kokku ja suundusime Helsinki laevale. Mõlemad olime täiega väsinud, kuna öösel eriti magada ei saanud. Kokku saime magatud umbes seitse tundi. Soomes lennujaama jõudes oli meil parajalt aega, et anda ära oma pagas ja leida üles värav. 

Reisisime Sischuan Airlinesiga, mis minu jaoks oli täiesti tundmatu lennufirma. Kuna piletid said ostetud kõige odavamad ja kiiresti siis pärast arvustusi lugeda oli suht kõhe. Muretsemiseks ei olnud põhjust kuna mõlemad lennud läksid sujuvalt. Istmed olid pigem väiksed aga ruumi oli palju kuna mõlemad lennud olid pooltühjad. Esimesel lennul oli natuke vähem ruumi ja me väga ei julgenud kohti ka vahetada. Teisel lennul liikusime ringi ja vahetasime istmeid. Üle poole lennu mina magasin üle nelja istme ja Dima vaatas filme. Filme oli mille vahel valida. Mõlemal lennul saime kaks korda süüa ka. Broneerisime piletid läbi mytripi ja ühele üheotsapilet oli 454 eurot. Oleks 20 eurot odavamalt saanud, aga ma kogemata uuendasin lehte ja läks kallimaks. Esimene lend oli Helsinki - Chengdu. Lennukile läksime 14.40 ja jõudsime kohale 5.24(kohaliku aja järgi). Hiinas oli kell 6 tundi ees.

Hiinas läksime lennujaamast välja ka ja läksime linna avastama. Hüppasime mingi suvalise bussi peale ja sõitsime kesklinna poole. Midagi erilist seal ei olnud, muidu oleks tahtnud pandasid vaatama minna, aga see oli natuke kaugemal ja me ei jaksanud eriti mässata sellega.

Jägmine lend oli kell 21.35 ja Melbourne jõudsime kohale kell 13.50. Austraalia tolli kartsime kõige rohkem, aga see oli vist kõige kiirem ja lihtsam. Ma olin kassitoidu kotti unustanud ja pidin lihtsalt selle ära viskama. Tagasi saatmise võimalus oli ka, aga see oli 7x kallim kui see kassitoit. Midagi muud ei küsitud ja olimegi jõudnud Austraaliasse.
Lennujaamast võtsime Uberi ja sõitsime oma Airbnbsse.

Airbnb oli täiega nunnu ja hubane. Omanikud elasid maja taga mingi väiksemas majas ja nendega suhtlesime vaid korra. Pesitsesime West Footscrays ja ühendus linnaga oli väga mugav. Maja ees oli bussipeatus ja sealt sõitsime linna umbes 30 minutit.

Esimestel päevadel tegime kohe kõik vajaliku ära. Avasime pangakonto, tegime Superi, võtsime Austraalia numbrid, tegime TFN. Unustasime Eestist kaasa võtta Austraalia otsaga pistikud nii, et veits läks otsimist, et need leida.
Melbournes on suht külm olnud võrreldes teiste kohtadega, mis oli isegi päris hea kohanemiseks. Esmaspäeval oli esimest korda 35 kraadi ja me otsustasime randa minna. Õue astudes oli tunne nagu oleks kasvuhoonesse astunud. Randa jõudsime suht hilja ja seal oli mega tuuline. Seal olime umbes 15 minutit. Vesi oli üllatavalt soe.

Olime täiega tööd ka otsinud ja vahepeal paar pakkumist saanud. Võtsime lõpuks ühe pakkumise vastu ja see asub Melbournest 137 km kaugusel. Melbournes oli veel üks asi teha ja see oli auto ostmine. Olime auto välja valinud, omanikuga kokku saanud ja väikse proovisõidu ka teinud. Minule tundus kõik okei ja olin nõus auto ära ostma. Dima oli skeptilisem ja ei tahtnud seda autot eriti. Kuna me midagi paremat ka ei leidnud siis ostsime auto ära. Kolmapäeval läksime siis sinna auto töökotta kus tehti ülevaatus ja küsisime mehhaanikult ka, et kas auto on okei ja töökorras. Muidugi oli auto super ja pidime neljapäeva hommikul veel sinna minema, et nad käsipiduri ära pingutaks, seda sai liiga palju tõmmata vmdagi. Airbnbsse sõites tundus auto veits imelik(automaat) ja ei vahetanud käike hästi. Muidugi hakkas mootorituli ka põlema koju sõites. Neljapäeva hommikul läksime tagasi ja küsisime, et mis värk on. Lubasid üle vaadata ja tunnikese pärast läksime tagasi. Mehhaanik ütles, et andis mingit errorit ja ta võttis selle tule ära ning kui midagi on siis helistaks tagasi.
Hakkasime rõõmsalt ära sõitma ja tuli hakkas uuesti põlema. Üle 40km/h auto välja ei võtnud ja hakkas lihtsalt välja surema. SUPEEEER! Sõitsime siis Vicroadsi juurde ja mõtlesime mis me tegema hakkame. Helistasin mehhaanikule ja kurtsin meie muret. Ta ei osanud midagi öelda ja ütles, et helistab natukese aja pärast tagasi. Midagi targemat me teha ei osanud ja läksime Vicroadsi, et sõiduk ümber registreerida Dima nimele.
Kui see oli tehtud siis mõtlesime, et suva sõidame selle 140 km ära ja vaatame kohapeal edasi. Jõudsime 5km sõita kui auto välja suri. Ma olin siis täiega paanikas juba ja mõtlesin, et ongi kõik. Tagasi Eestisse, kus on odav Uber ja mu ema kes mind ringi sõidutab. Paar minutit rahunemiseks ja otsustasime, et lähme teise mehhaaniku juurde, kes oskab midagi öelda meile. Otsisime lähima mehhaaniku ja jalutasime sisse. Seal aega ei olnud, kuid ta soovitas ühte teist autotöökoda kus oli samal päeval aega ka. Jätsime auto sinna ja läksime lähedal olevasse mäkki nutma, tegelikult nutsin ainult mina. Tunni pärast läksime tagasi ja tüüp ütles, et tal hea uudis. Ta teab milles on probleem. Probleem oli käigukastis mis tuleb välja vahetada. Esimene kuni kolmas käik töötab, aga neljas ei tööta. Halb uudis oli see, et neid käigukaste enam ei tehta ja tuleb see uuesti üles ehitada ja see oleks maksma läinud 4500 dollarit. Ta ütles veel, et see probleem oleks pidanud ülevaatusel välja tulema.
Läksime maja taha parklasse mõtlema oma edasist tegevusplaani. Helistasime eelmisele mehhaanikule ka, kes ütles, et nii küll olla ei saa ja et ta uurib asja ja helistab kohe tagasi. Jällegi kõne mida me ei saanud. Kirjutasime ka endisele omanikule, kes ütles,et auto oli täiesti korras ja see ei ole võimalik. No mis seal ikka. Autoga sõita üle 40 km/h ei saanud ja kuna me pidime samal päeval juba Melbournest minema sõitma, et järgmine päev juba tööl olla siis eriti palju võimalusi ei olnud. Müüsime selle siis romulale kes tuli ja viis auto ära.

Dima sai uue nime ka endale. Nüüd istume bussis ja sõidame Leongatha poole kus meile ülemus vastu tuleb. Homme saab täpsemalt teada mida kõike me tegema hakkame. Lõpetuseks siis mõned pildid ka.