Töö ja elu.

Möödunud on kolm nädalat viimasest postitusest. Mõtlesin, et nüüd on õige aeg uus postitus kirjutada ja rääkida veidi meie tööst ja mis me vahepeal teinud oleme.
Tööle saime siis ühte väiksesse pereettevõtesse. Omanikudeks on Lucinda ja Andrew kes varem olid abielus, kuid nüüd lahutatud. Nad tegelevad veinide valmistamisega: kasvatavad viinamarju, teevad veini, panevad pudelisse. Lisaks on neil ka siis väike söögikoht, kus saab erinevaid üritusi pidada, lõunat söömas käia ja muidugi ka proovida nende enda tehtud veine.
Palka saame 19.90 dollarit tunnis ja elamine on tasuta. Saime ka auto, mida me kasutada saame. Minu ülesandeks on teha ettevalmistusi ja süüa. Mis on mega lihtne, kuna nad pakuvaid ainult pitsasid ja ühte eelrooga. Mis teeb selle veel lihtsamaks on see, et pitsapõhjad on valmis tehtud. Dima viib toidud lauda, võtab tellimusi ja peseb väga palju nõusid.
Lisaks oleme teinud ka väikseid lisatöösid. Üks õhtu läksime Lucinda last vaatama, kuskil pooleteiseks tunniks, kuna ta tahtsis sõpradega välja minna. Ehk siis läksime Lucinda poole, kus ta andis meile kohe Baileyst ja ütles, et me vaataks Netflixi. Lisaks Dima niitnud muru ja pesnud aknaid. Aitasime ka üks päev veini pudelisse panna ja sildistada.

Meil on ka väga palju vabu päevi olnud. 23- 27 detsember oli täiesti vaba. Selle ajaga jõudsime ära käia Wilson Promotory National Parkis ehk siis lühidalt wilson promis. Kahes erinevas rannas ja ka kinos. Enne wilson promis käimist olime näinud kolme surnud känguru tee ääres ja mitte ühtegi elusat. Õnneks seal oli näha elus känguruid, nägime ka kolme emu ja vallabid. 

Leidisme ka oma praeguse lemmikranna milleks on Venus Bay. Seal on mõnus liivane rand ja vesi on sinine. Lained on mega tugevad ja hoovus võib väga kergelt kaasa tõmmata. Venus Bays on viis erinevat randa ja me oleme käinud esimeses ja viiendas. Esimeses rannas oli tee veeni pikem ja liiva ala oli rohkem ja lained tundusid pisut väiksemad. Viiendas oli liivaranda vähem ja vesi oli lähemal. Seal tundusid lained veel suuremad kui esimeses ja veidi raske oli vees seista kui laine tagasi tiris ja kõik liiva jalge alt ära tõmbas. 

Kõige tüütumad tegelased Austraalias on kindlalt kärbsed. Eestis on kärbsed tüütud, kuid nad on 100x normaalsemad kui kärbsed siin. Vahet pole kas sa lased endale mingit mürki peale või mitte, nad ronivad igale poole. Lemmikkohaks on neil kindlasti su nägu ja ninaaugud, kõrva meeldib ka ronida. Võid neile peale puhuda või käega lehvitada, aga neil on sügavalt suva sellest. Ja neid on igal pool. Rannas käies oli neid miljon, päikest võtta ei saanud, vette minnes tulid ka järgi. Aga õnneks kui on jahedam siis neid on vähem.

Ämblike oleme ka palju näinud, väikestest on täiesti savi, söövad putukaid vähemalt. Suurtest on ka enamvähem juba ükskõik. Välja arvatud kui üks meile kööki tuli ja ma peaaegu nutma hakkasin. Aga nüüd oleme semudeks saanud ja eksisteerime sõbralikult koos. Vetsus on nad tihedad külalised, aga õnneks siis ei ole üksi vähemalt. Pisut ehmatab ikka ära kui nad kuskilt välja ilmuvad. Dimale kukkus üks näiteks eile peale kui ta vetsu hakkas minema.
Ja siin on mingid imelikud sääsed ka. Kuulda neid eriti pole ja näha ka mitte. Aga öösel imevad mõnuga, mul oli viis punni mis läksid mega suurteks(võibolla veits sellepärast ka, et ma neid sügasin).

Panin meid kahveltõstukilubade kursusele kirja ja 13, 14 jaanuar üritame need ära teha. Väga raske ei tohiks neid olla teha, aga ma ei saanud autojuhilubadega isegi hakkama niiet eks näis kuidas nendega läheb.

Kõik on ilmselt kursis sellega, et austraalias on meeletult suured tulekahjud praegu. Meieni see pole veel jõudnud, kuid see liigub aina lähemale ja viimati kui ma vaatasin on see umbes 200 kilomeetri kaugusel. Mõned hommikud on välja minnes kõik suitsune ja lõkkehaisu on tunda, isegi Uus-Meremaal pidi suitsune olema. 

Niiii, lõpuks sai see postitus kirjutatud ja kolme nädala pärast näeme!