Töötud ja kodutud.

Kolm nädalat on jälle möödas ja on aeg uueks postituseks!

12 jaanuar oli meil viimane tööpäev Lucinda juures. Õhtul läksime bussi peale ja jõudsime tagasi Melbourne. Lucinda juures olime täiega ära harjunud ja pisut kurb oli lahkuda. Põhimõtteliselt mingi prantslane pidi tulema veebruaris neile appi veini tegema ja kuna ta oli mingi spetsialist siis meid poleks enam vaja olnud. Kahjuks olid nad üksteisest mööda rääkinud ja ta oli juba jaanuaris kohale sõitnud ja öelnud, et kas nad annavad kohe tööd talle või ta otsib uue töökoha. Kuna neil oli ta abi vaja siis meid lasti lahti. Aga ikka juhtub ja tegelikult läks see hästi meie plaanidega kokku.
Pidime nii kui nii 13 jaanuar minema Melbourne tõstukilube tegema.Võtsime kolmeks ööks airbnb sinna lähedale kus kursus pidi toimuma ja hakkasime oma töövihikut pähe õppima. Kursus toimus kaks päeva ja oli üllatavalt lihtne. Esimene päev algas kell 8.30 ja lõppes umbes kell neli. Sinna minnes saime teada, et me oleme Dimaga erinevates gruppides. Pole hullu, mis ei tapa teeb tugevaks. Dima õpetajaks oli Chris ja mina sain Marki. Mõlemad olid täiega toredad ja viskasid nalja. Mina õppisin alguses teooriat ja Dima alustas oma grupiga kõigepealt praktikast. Siis oli väike paus ja vahetus. Pärast praktikat tuli meil veel teooria ülekordamine. Mõlemad juhendajad olid väga head ja tegid asjad kiirelt ja lihtsalt selgeks. Minu grupis polnud keegi varem forkliftiga sõitnud, aga kõik said väga hästi hakkama.

Teine päev algas samamoodi kell 8.30. Dima grupp tegi kõigepealt praktilise testi ära ja minu grupp teooria ja siis oli vahetus. Testis oli umbes mingi 60 küsimust ja 4 tehet. Kõik tuli õigesti vastata, kuid kui mõni lause oli poolikuks jäänud siis ta küsis selle suuliselt üle. Praktilises osas tuli kolm alust erinevatelt kõrgustelt alla tõsta ja veits nendega ringi sõita. Veits tuli närv sisse, aga tegelikult oli see mega lihtne.
Mõlemas grupis oli kuus inimest ja minu grupis oli väga hea õhkkond. Kõik hakkasid üksteisega kohe suhtlema ja olid väga toetavad. Peale minu oli grupis veel üks tüdruk. Seltskond oli kirev ja kõik olid erinevatest riikidest. India, Põhja-Korea, Uus-Meremaa, Bangladesh ja Austraalia oli kõik ilusti esindatud. Kõik said endale load ka. Tegime tõstukiload endale - https://trainix.com.au/ ja väga soovitan seda kohta.

Edasi liikusime Footscraysse kus oli meil järgnevaks neljaks päevaks ööbimine. Suurt midagi ei teinud, otsisime tööd ja autot. Suurema osa ajast vaatasin ma Netflixi. Siis läksime teisele poole Melbourne oma uude airbnbsse. Melbourne on niiiii suur. Kaardilt vaadates tundub kõik suht väike ja ei saa üldse aru kui suured vahemaad on. Reisisime oma kahe suure kohvri ja mitme kotiga oma uude airbnbsse kaks pool tundi. Ajaliselt oleks nagu Tartu sõitnud.
Viimane Airbnb meeldis meile kõige rohkem, suur maja kus tundus nagu oleks ainult meie elanud. Meie tuba oli teisel korrusel, kuhu oli päris vahva oma kompsudega minna ja lahkuda. Alumisel korrusel oli köök ja ka piljardilaud. Chillisime ja käisime poes ning pokemone püüdmas ja lebotasime. Samal ajal otsisime ka tööd ja autot. Auto lõpuks leidsime ja valituks osutus Ford. Omanikeks olid itaallased, kes olid täiega toredad ja praeguseks pole auto katki ka läinud nii, et win-win. See on juba kauem vastu pidanud kui meie esimene auto.

22 jaanuar helistati Dimale Rombola Family Farmsist ja kutsuti meid intervjuule 500 kilomeetri kaugusele. Telefonis küsiti veel kas meil ikka tõstuki kogemus on olemas ja rõhutati, et isegi kui intervjuule tuleme siis ei pruugi seda tööd saada. Kuna kaotada ei ole midagi siis otsustasime minna. 23 jaanuar saime auto kätte ja 24 jaanuar registreerisime auto meie nimele. Pakkisime asjad kähku ära ja hakkasime sõitma Griffithi poole. Alustasime sõitu umbes kell kolm ja kohale jõudsime kell kümme. Teepeal tegime ka mõned peatused ja võtsime kütsi. Umbes kaks tundi sõitsime hämaras/pimedas, mida me tegelikult tahtsime vältida ja oleks peaaegu ühe känguru alla ajanud. Ehmatas korralikult üles, kuid õnneks pärast seda rohkem neid ei näinud.
Enne väljasõitu käisime veel K-Martis ja ostsime endale uue telgi, madratsi, teki, padjad, voodipesu ja muu nänni telkimiseks kokku. Kuna me jõudsime oma ööbimispaika pimedas, siis me ei hakkanud telki püsti panema ja magasime esimese öö autos. Mis oli mega ebamugav: und ei tulnud, palav oli, Eesti kutid lasid pool ööd muusikat ja väga ebamugav oli. Hommikul kell üheksa oli meil juba intervjuu, kus pidime oma forklifti skilli näitama.

Mõlemad olime suht närvis, kuna telefonis rõhutati, et see on mingi täiega raske ja peate täiega hästi kõike tegema. Sinna jõudes ütles see tüüp kohe, et närvis pole vaja olla, kõik saavad sellega hakkama. No matsu ei pannud ja midagi ümber ei ajanud. Saame teada 28 jaanuar kas saame sinna tööle, õnneks öeldi, et kui forka peale ei saa siis on neil ka mõned kohad pakkimisse ja korjamisse olemas. Mis on mega tore, aga ta ütles ka, et kohe pärast seda on neil veel kaks intervjuud ja nad siis vaatavad kes meist sobib sinna ja mitte. Nüüd siis oleme Griffithi lähedal Wyangan järve juures, kus on tasuta telkimine 72 h. Saime oma telgi ka püsti, aga veits imelik on see, et telgil pole putukavõrke ja siin on tuhat korda soojem ja siin on palju rohkem putukaid ka. Niiet hommikul on valik kas teeme sauna või kannatame neid kärbseid, et veidi õhku saada. Kui me Rombolasse tööle ei saa, siis tegelikult on meil olemas kolmapäevast töö, mis on siis pirnide korjamine.
Ja appi, Griffithis on mega palju eestlasi. Väga harjumatu on kuulata, kuidas keegi Eesti keeles räägib kuskil poes. Kui käisime seal intervjuul siis karjusin Dimale, et ta kiiremi sõidaks ja siis mingi tüüp oli nagu, aa te ka eestlased. Seal pidi väga palju eestlaseid tööl olema ja ülemustele pidid eestlased meeldima ka.
Nii, et paar päeva lebotame veel järve ääres, võtame päikest ja loeme raamatut ja siis hakkame tööle jälle.